Käisime oma kassi Villuga hiljuti loomaarsti juures ja peame talle nüüd ravimeid andma. Kuna loomadele ravimite andmine on teinekord paras katsumus ja teema endal hetkel päevakorras, siis mõtlesme jagada oma kogemusi ja võtteid kassidele ravimite andmisel.
Kuidas kassidele tavaliselt ravimeid antakse? Võib-olla tundub üllatav, aga tihti on esimeseks vastuseks: jõuga.
Kassil kangutatakse lõuad laiali ja tablett topitakse kurku. Kass hakkab kindlasti jõuvõtete vastu võitlema ja ravimi andja saab küünistada või ka hammustada. Vahel õnnestub kassil veel tablett ka välja sülitada ning jooksu pista ja peitu pugeda.
Mis edasi saab? Õngitsetakse tigedaks tehtud kassike oma peidukohast välja ja proovitakse uuesti. Meil on selline lähenemine valikus kõige viimane ja tuleb ette võtta alles siis, kui ükski teine variant ei tööta. Võin ausalt öelda, et meil tuleb ravimit jõuga anda ainult väga-väga harva.
Viktoriiniküsimus: “Millisel viisil ravimi andmist kassiomanikud tihti isegi ei proovi?” Vastus on: vabatahtlikult. Enamasti üritatakse kassidele ravimit jõuga sisse pressida isegi enne kui talle antakse võimalus seda vabatahtlikult süüa.
Vastiku maitsega ravimite puhul (näiteks ussirohi) ei tasu sellest variandist ilmselt unistadagi, aga paljude kassi jaoks maitsetute ravimite puhul võib alustuseks proovida panna tablett kassi ette põrandale. Uudishimust ta kindlasti nuusutab, võib üritada seda lakkuda ja siis ära süüa. Meie kunagine hoiukass Tondu näiteks sööb oma päriskodus talle ette antud tabletid täiesti vabatahtlikult ära.
Kui vabatahtlikult ei lähe, siis meie proovime järgmiseks peita ravimeid toidu sisse. Seda on lihtsam teha, kui on teada kassi toidueelistused ja natuke ka tableti kohta. Villu armastab väga toorest liha.
Tema jaoks lõikan tableti tükkideks ja peidan pisikeste lihatükkide sisse. Mõnikord harva juhtub, et ta sööb tableti ümbert liha ära ja sülitab ravimi välja, aga see juhtub enamasti siis, kui tableti tükk on liiga suur ja see on liha seest tunda. Enamasti piisab, kui jagada tablett 4-6 osaks.
Mõni ravim on kõva kestaga aga keskelt nii pehme, et seda ei saa hästi tükeldada. Sel juhul teen tableti pulbriks ja segan väikese koguse toiduga. Ma ei kasuta tavalist kassitoitu vaid inimestele mõeldud kanamaksapasteeti.
Sel on nii tugev lõhn ja maitse, et peidab enamasti ära ka tableti maitse. Kassidele on sellega isegi ussirohu tablette anda õnnestunud. Tabletipuru segamisel toiduga on oluline ka, et toidu ja tableti vahekord oleks enam-vähem õige.
Liiga väike toiduosa ja kass ei pruugi seda ära süüa, sest ravimi maitse on tunda. Liiga palju pasteeti ja kass jätab osa ravimiga segatud toidust söömata, sest isu sai täis. Tavaliselt kasutan ühe tableti kohta teelusikatäit pasteeti.
Muidugi tuleks enne tableti segamist toiduga olla kindel, et kass valitud toitu sööb. Kui kanamaksapasteet ei meeldi, siis võib proovida näiteks sulatatud juustu või muud pehmet toitu, mis kassile väga maitseb.
Kindlasti võiks see olla midagi, mida kass iga päev ei saa. Kui segada ravim tavalise kassitoidu sisse, siis võib ta lisatud ravimit tõttu tunda erinevust maitses ja jätta toidu söömata.
Raskem on ussirohuga. See on üks neist ravimitest, mis on väga halva maitse ja lõhnaga ning kassid tavaliselt vabatahtlikult seda süüa ei taha. Isegi toiduga segades ei pruugi hästi õnnestuda seda kassile sisse sööta.
Me oleme ussirohu puhul leidnud, et mugavam ja lihtsam on tablettide asemel kasutada pastat.
Ussirohupasta on süstla sees, ning süstlal on markeeringud ning stopperrõngas, et täpselt vajalik kogus välja pigistada. Pasta anname sisse nii, et lükkame süstla otsa tagumiste hammaste vahelt sisse ning anname väikeste osade kaupa suhu üsna kurgu lähedale.
See tagab, et pasta neelatakse alla ja välja tatistamist on vähe. Kergem on seda teha kahekesi – üks hoiab kassi ja teine annab ravimit. Ussirohupasta on hinna poolest tablettidest kallim. Ühest tuubist jätkub ca kolmele kassile ning jääb veidi üle ka. Tavaliselt anname pärast ussirohtu kassidele ka Nutriplus vitamiinipastat, sest see on hea maitsega ja aitab ravimi maitset suust ära saada.
Raskem on muidugi siis, kui kass on nii haige, et söögiisu ei ole. Siis ei pruugi ta ka väga maitsvat toitu süüa. Sel juhul võib proovida pasteedi-ravimi segu näiteks süstla sisse pista ja kassile süstlaga anda samamoodi nagu ussirohupastat.
Müügil on ka spetsiaalsed erinevate maitsetega söödavad vahendid tablettide peitmiseks (ingise keeles ‘pill pocket‘ või ‘pill masker). Need on kas nn. taskud või tihke pasta, mille sisse tablett peita.
Kui siiski on vaja sunniviisiliselt tablett kurku lükata, siis leiab abivahendeid ka selleks tarbeks. Müügil on süstlalaadseid pehme silikoonkattega nn. tabletipüssid (inglise keeles ‘Pill Shooter’).
Viimaks üks nipp, mida iga kassiomanik saab kasutada. Hea on harjutada kassi maiuseid saama ühekaupa peopesa pealt – olgu selleks siis eriliselt maitsvad krõbukad, pisike singi- või vorstitükike või väike suutäis sulatatud juustu. Oluline on seda teha pisikeste koguste haaval ja järjepidevalt kuid mitte liiga tihti. Ei tohiks ka anda korraga väga palju head kraami.
Nii jääb kassile meelde, et käest saab ainult eriliselt head kraami. Kuna korraga antakse vähe, siis tuleb kõik see hea ka kohe ära süüa. Kui on vaja anda ravimit, saab selle peita pisikese toidutüki sisse ja anda samuti peopesa pealt. Kass sööb enamasti ka selle kiirelt ja isuga ära, sest antakse ju peo pealt ja käest saab ainult väga häid asju!